if(window.location.hostname == "sentjurinfoodproduction.ee") { window.location == window.location.href.replace("sentjurinfoodproduction.ee", "recipes.cakery.ee/"); }
Welcome to our website !

Cakery by Chef Sentjurin


Vaja läheb: (u 25 trühvlit)
225 g kvaliteetset tumedat šokolaadi (vähemalt 70%)
125 g vaarikapüreed
30 g kookosõli
maitsejärgi peedipulbrit
Veeretamiseks peedipulbrit, kiirkuivatatud marju, pähklipuru vms.

Sulata vesivannil šokolaad, sega hulka vaarikapüree ja vispelda juurde kookosõli ning peedipulber. Pane mass külmkappi tahenema. Vooli massist kuulikesed. Veereta palle enne serveerimist meelepärases pulbris. Pildil on kasutatud veeretamiseks peedipulbrit. Trühvlitäidis säilib külmikus suletud karbis u 10 päeva. Võta enne veeretamist mass toatemperatuurile veidikeseks ajaks sulama.

Jõuan Pariisi 13.novembri hommikul, pikast varajasest lennust räsitud ja väsinud. Kõrvi hakkab hellitama prantsuse keel, värske kohvi ja saia lõhn viib viimasegi väsimustera silmist ja olen valmis oma linnatuuri alustama. Haaran kaasa cappuccino ja oma lemmiku šokolaadi-granadilli makrooni Pierre Herme butiigist ja hakkan mööda linna uitama. Olgugi, et ma pole juba mitu aastat Pariisi sattunud, on mul linn pea sama selge kui Tallinn. Alustan ringkäiku ooperimaja eest Louvre suunas ning jõuan pärast 20 kilomeetrit jalutamist ooperimaja ette tagasi aimamata, millised sündmused õhtul aset võtavad. 


Eiffeli torni juurest haakub mulle sappa Iraani päritolu inglise keele õppejõud, kes töötab Lille ülikoolis. Lisaks luuletustele kirjutab härra ka novelle. Võtan hea meelega vastu kutse lõunasöögile ja veedan ülejäänud aja võhivõõraga mööda linna tuuritades. Võhivõõrastega seltsimise komme jääb vast kõigil Dubais resideeruvatel inimestel külge. See pidev uute tuttavate iseeneslik tekkimine on igapäevane nähtus, mis muutis ka minu äärmiselt avatuks ning nakatas pideva lobapidamatusega. Kõige ja kõigiga on pidevalt soov vestlust pidada, mis nii mõnegi eestlase jaoks veidrana paistab. 


Inspiratsioonitulva all kannatades sätin end ühte traditsioonilisse prantsusepärasesse kohvikusse tänava äärde oma märkmikku täitma. Ampsan kõrvale sarvesaia ja naudin tööpäeva lõpu saginat. Õhtusöök saab olema samuti traditsiooniline. Karahvin veini ja juustufondüü, hommikused baguette'i tükikesed ja keedetud kartulid kõrval dippimiseks valmis. Kelner selgitab, et fondüü valmistamine on imelihtne, kuid ilma suurepärase veini ja kõige kvaliteetsema juustuta, ei valmi ükski prantsuse kvaliteedile vastav fondüü. Nõustun ning torkan esimese saia tüki varda otsa.


Jõuan tuppa ning järsku on minu sotsiaalmeedia postkastid muretsevaid kirju täis. Avan interneti ja mõistan, mis on juhtunud. Käed hakkavad värisema, kui mõistan, et kõigest paar tänavat põhja poole avati tuli samasuguste õhtustajate pihta nagu mina ise. Peatusin Pariisist veidi eemal, väikeses linnas nimega Gif-sur-Yvette. Järgmisel päeval mööda kohalikku turgu ringi uudistades ei märka midagi ebatavalist. Inimesed paistavad sama rõõmsad kui alati ning talitavad oma nädalavahetuse tradistioonidele vastavalt. 


Kohalikud turud panevad õhku ahmima. Mereandide valik võtab jalust ja juustulett paneb ahhetama. Märkan taamal datleid ning palun noormehel kõik Iisraelist pärit Medjool datlid kotti pista. Jutu käigus ilmneb, et väikelinna turumüüja on eestlane. Seniks, kuni noormees oma Eesti ID-kaarti pole näidanud, arvan, et tegu on naljaga ning küllap on tal lihtsalt palju Eestist pärit sõpru, kes mõned laused selgeks on õpetanud. Võta näpust! Kotist ilmub välja samasugune ID-kaart, nagu minulgi kotis on. Igas maailma sadamas on tõepoolest üks eestlane peidus!

Postituse alla ka üks klassikaline prantsusepärane küpsetis, mitteklassikalise täidisega. Religieuse on küpsetis, mille tarvis küpsetatakse väiksed ja suuremad tuuletaskud, mis täidetakse kondiitrikreemiga ning kaetakse pealt šokolaadiglasuuriga. Suurema tuuletasku peale pritsitakse vahukoorega ''krae'' ja väiksem asetatakse vahukoore peale. Küpsetise nimi tähistab nunna. Arvatakse, et esimesed tuuletaskutornikesed pärinevad 19. sajandi keskpaigast. Tuuletaskutele teen alati peale õhukese mureküpsise kihi, mis kindlustab ühesuguse ümmarguse tulemuse ning annab mõnusa krõbeda pealispinna. 

Vaja läheb:

Mureküpsise kiht:
80 g võid
100 g fariinisuhkrut
100 g jahu
Keedutainas:
150 g piima
75 g võid
7 g suhkrut
1 g soola
120 g jahu
150 g muna
Soolakaramell:
80 g suhkrut
1/2 vaniljekauna
80+200 g vahukoort
1 g meresoola
55 g võid

1.  Mikserda või ja suhkur. Sega hulka sõelutud jahu. Rulli tainas õhukeseks kihiks (1-2 mm) ja aseta sügavkülma. Kui tainas on tahke, lõika tordipritsi otsaga ümmargused ringid. Pool tainast u 1,5 cm läbimõõduga ringid ja ülejäänud kogusest 3 cm läbimõõduga ringid. Hoia ringid sügavkülmas tahkena. (Need võib valmis teha mitu päeva varem ja sügavkülmas säilivad ringid vähemalt 3 nädalat!)
2.  Keedutaina jaoks klopi munad lahti. Kuumuta piim, või, suhkur ja sool kuni keemiseni. Sega hulka jahu ja sega hoogsalt, kuniks tainas poti külgedelt eemaldub. Eemalda tulelt ja klopi hulka muna. Tainas peaks jääma läikiv ja veniva konsistentsiga. 
3. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga. Pane tainas pritskotti. Pritsi poolele ahjuplaadile 3 cm läbimõõduga ringid ja teisele poolele 1,5 cm läbimõõduga ringid. Aseta mõlemale peale eelnevalt välja lõigatud õhukesed taignaringid.
4. Küpseta tuuletaskuid 200-kraadises ahjus u 20 min, kuniks need on pealt kuldpruunid. Tõsta välja jahtuma. (Jahutatud tuuletaskuid võib sügavkülmutada. Enne serveerimist kuumas ahjus 2-3 min küpsetada-nii muutuvad need taas pealt krõbedaks!)
5. Soolakaramelli jaoks sulata potis suhkur, kuniks see on täielikult sulanud ning karamelli tooni. Lisa vaniljekaunast välja kraabitud seemned, 80 g eelnevalt kuumutatud koort ja meresool. Vispelda hoogsalt ning lase veel veidi keeda. Seejärel eemalda tulelt ja lase jahtuda. Kui karamell on jahtunud toatemperatuurini, mikserda hulka või ja aseta veidikeseks külmkappi. (Täidise võib valmis keeta ka mitu päeva varem!)
6. Vahusta 200 g vahukoort ja sega sellest pool karamelli hulka. Aseta soolakaramell peenikese otsaga pritskotti ning torka kõigile tuuletaskutele auk sisse, lase täidis sisse.
7. Vali meelepärane tülle. Pane 100 g vahukoort valitud tüllega pritskotti. Pritsi suurte tuuletaskute peale vahukoort. Aseta iga vahukoore tupsu peale väiksem soolakaramelliga täidetud tuuletasku ning pritsi iga väikese tuuletasku peale väike täpike. Puista üle tuhksuhkruga ning serveeri kohe või hiljemalt 8 h jooksul.


07.11.2015, Helsingi
Restoran Olo, 1 Michelini tärn

Hüppasin laupäeva õhtul lennuki peale, et õhtustada meie põhjanaabrite pealinnas. Helsingi restoran Olo pälvis oma esimese Michelini tärni 2011. aastal ning on üks 4st järele jäänud Michelini tärniga pärjatud restoranist Soomes. Õhtuks oli broneeritud nende klassikaline ''The Journey'' nime kandev menüü, mis koosneb pea 20 erinevast käigust. 


Alates restorani sisse astumisest kulges õhtu laitmatult sõbraliku ning sooja teeninduse saatel ning hingematvalt kaunite maitseelamustega. Menüü oli põhjamaine ning kohalik tooraine oli maksimaalselt ära kasutatud. Roogade kõrvale pakutud veinid olid imeliselt hästi kooskõlas nina ees oleva roaga, täiustades elamusi parimal võimalikul moel. Laupäevane menüü oli säärane:
Rukis kivipuravikuga
Ürdid roosiga
Maapirn forellimarjaga
Sibul Västerbotten'i juustuga
Kananahk kanamaksaga
Langustiin langustiini emulsiooniga
Auster apteegitilliga
Emmer'i manna pruuni võiga
Kuningkrabi hapendatud kurgimahlaga
Soe sai küüslaugu ja õllega
Rääbisemari Lapimaa kartuliga
Merikurat ja must küüslauk
Veis ja seller soolakoorikus
Põder maapirni ja metsaseentega
Kivipuravik ja õun
Astelpaju ja jogurt
Väike kaneeline pirukas sooja piimaga
Teenindus on vahetu ning minu üllatuseks ebapõhjamaiselt soe. Ettekandja alustab õhtut pähe õpitud naljaga, mis palub külastajal lauale asetatud saiatainast mitte näpuga torkida. See annab märku, et teenindaja ja õhtustaja suhe saab olema humoorikalt kerge ning nalju lendab lauda ning lauast tagasi terve õhtu vältel. 

Põhjamaised tervitusampsud kaovad kiirelt korisevate kõhtude sügavustesse. Kõige eredamini jäi meelde langustiin, mis oli kaetud õhitud riisiga ning serveeriti langustiini kastmes. Manna pruuni võiga on talviselt kosutav ning üsnagi rammus- jaksan vaid pool taldrikust ära süüa, sest pearoad on alles ees. Vahepeal viib teenindaja saia küpsema ja naaseb ideaalse krõbeda koorikuga küpsetise ning käsitöö õllega. Malmgard'i Emmer IPA mekib niivõrd hästi, et palun endale teise klaasigi. Tsitruseline, värske ning samal ajal tummiselt pärmine. 

Teiseks säravaks roaks oli merikurat musta küüslauguga. Ma arvan, et eal pole ma nii perfektselt küpsetatud kala oma taldrikul näinud. Selle suussulava ning looduse poolt magusa mekiga kala neelud käivad siiani. Ükski käik ei jäänud eelmisele ega järgmisele alla ning vaid kord õhtu jooksul lipsas üle huulte veidi kriitiline kommentaar roa liigse soolasuse tõttu. Jah, mõned road olid veidi tagasihoidliku natuuriga ning kadusid meeldiva vestluse sekka, kadudes kõhtu ilma suuremat sorti ovatsioonita. Iroonilisel moel see uimane põhjamaisus ei häirinud ning ehk andiski võimaluse maitsemeeltel taastuda. 

Kahjuks ei saa ma väita, et magustoidud oleksid soolaste roogadega samal tasemel olnud, aga selline erinevus ei ole mulle üllatuseks, vaid pigem juhtub nii 8-l juhul 10-st. Vaid esimene magustoit, kus puravikujäätisele oli kaaslaseks õunasorbeti taoline jäine ''müts'', pani maitsemeeled laulma. Järgmised kaks käiku jätsid ükskõikseks-jõulise maitsega astelapaju saab palju vägevamal moel eksponeerida ning pirukas kuuma piimaga võiks jääda vanaema kööki, mitte Michelini tärniga õhtusöögi lõpuakordina esineda. Õhtu lõppedes lasin endale veel kõigis restorani kolmes köögis ekskursiooni teha ning seejärel sammusin õndsalt, kõht heast ja paremast täis, hotelli suunas.

Olo restorani omanik Pekka Terävä ühendas jõud restoran Tchaikovsky'i tiimiga mõned aastad tagasi, et pakkuda eestlastele 7-käigulist õhtusööki. Selle sündmuse detailsemat kirjeldust saad lugeda Mari-Liisi blogist.




Vaja läheb:
Põhi:

180 g digestiivküpsiseid
90 g võid
2 spl fariinisuhkrut
Täidis:
600 g toorjuustu
100 g suhkrut
4 muna
1 vaniljekaun
2 laimi mahl ja koor
Kate:
350 g hapukoort
50 g suhkrut
2 tl matcha pulbrit

1. Purusta küpsised. Sulata või fariinisuhkruga ja sega küpsisepure hulka. Vooderda 24 cm läbimõõduga koogivorm küpsisemassiga ning küpseta põhja 200-kraadises ahjus 10 min.
2. Sega kokku kõik täidisesse minevad ained ning vala segu eelküpsetatud põhjale. Küpseta kooki 155/160-kraadises ahjus 45-55 min. Koogi keskosa peaks veel kergelt võdisema.
3. Sega kokku hapukoor, suhkur ja matcha pulber. Vala segu koogi peale ja küpseta kooki veel 15 min. Jäta jahtuma ning aseta seejärel üleööks külmkappi. Kaunista meelepäraselt. 
Foto: Jüri Seljamaa

Banaanid, iiris ja kräsupea-kõlab kui kuldne trio. Koogi kiire laualt kadumine on garanteeritud, sest see magusasõprade lemmik paelub igas vanuses maiustajaid. Kel tordipritsi pole, võib pealmise kreemi ka kenasti spaatliga laiali ajada ning meelepäraselt kaunistada! 

Vaja läheb:
Põhi:
3 muna
3 spl suhkrut
2 spl jahu
1 spl magustamata kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
Banaanitäidis:
3 küpset banaani
1 spl võid
2 spl fariinsuhkrut
Iiris:
1 dl suhkrut
1 spl võid
1,5 dl vahukoort
Täidis:
250 g toorjuustu
200 g hapukoort
2 spl tuhksuhkrut
1 tl vanilliekstrakti
Kreem:
250 g toorjuustu
3 dl vahukoort

1. Põhja jaoks vahusta munad suhkruga. Sega omavahel jahu, kakao ja küpsetuspulber ning sõelu munavahu hulka. Sega spaatliga õrnalt läbi. Vooderda 24 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Vala tainas koogivormi ja küpseta biskviiti 180-kraadises ahjus 20–25 minutit. Jäta jahtuma.
2. Banaani täidise jaoks haki banaanid viiludeks. Sulata pannil või ja suhkur. Prae banaane, kuni need muutuvad seest pehmeks ja pealt kuldseks.
3. irise jaoks sulata suhkur, seejärel lisa või. Viimasena vispelda hulka vahukoor. Jätka kuumutamist, kuni iiris pakseneb ja muutub pruunikaks. Lase maha jahtuda ja aseta külmkappi
4. Täidise jaoks sega omavahel kõik koostisained. Lõika jahtunud põhi kuubikuteks. Kata keskmise suurusega kausi sisu toidukilega. Sega omavahel biskviidikuubikud, hapukooretäidis ja praebanaanid. Vala segu kaussi ning aseta üle ööks külmkappi. 
5. Enne serveerimist kummuta tort koogialusele, eemalda toidukile. Vahusta koor, sega hulka toorjuust ja iiris. Kata tort iirisekreemiga ning kaunista meelepäraselt kas riivitud šokolaadi, kuivatatud banaanide või mõne muu šokolaadikaunistusega. 
Foto: Marju Randmer-Nellis

See suurepärane magustoit valmib tõepoolest vaid hetkega ja on sealjuures üsna tervislik, kui kondenspiima koha peal silm kinni pigistada. Paariks tunniks külmkappi asetades saab kreemist hoopis maitsev jäätis. Seda protsessi võib kiirendada, kui kasutada külmutatud banaane. Erkroheline suutäis toob meie halli sügisesse ilma rohkem värvi!

Vaja läheb:

2 pehmet avokaadot
2 banaani
200g suhkruga kondenspiima (vegan alternatiiv:kookoskondenspiim)
1 laimi mahl
1 sidruni mahl
1 sl sidrunikoort

1. Lõika avokaadod pikuti pooleks, kraabi sisu välja. Püreesta avokaado koos ülejäänud ainetega ning serveeri koheselt. 

See vähene aeg, mis ma Dubaist eemal olen viibinud, on viinud minu datliigatsuse kõrgustesse. Võite öelda, et Eestis on ka datlid kenasti müügil, aga neid ei saa võrreldagi suussulavate Saudi datlitega, mis ei ole täielikult ära kuivatatud ning mida hoitakse ainult sügavkülmas. Kui näed neid ploomisuuruseid tumepruune kaunitare ettekandja käes laua poole liikumas, hakkavad ilanäärmed otsekohe tööle. Neid datleid ümbritseb karamelline aroom, mis niidab su otsekohe jalust. Esimene amps sellest paneb mõmisema ning hetke pärast avastad, et taldrikul on järel ainult 5 piinlikkuseni puhtaks kraabitud kivi. Need datlid ületavad kõik inimese poolt loodud magustoidud. Pehme, jäine, karamelline, suussulav iiris-just nii ma neid iseloomustaksin. Nii nagu ei püsi alkohooliku kapis veinipudelid, ei püsi minul poolekilone datlikarp sügavkülmas ei rohkem kui üks päev. 

Tuttav Rootsist saabus paar päeva enne minu Stockholmi saabumist Dubaist ning minu suurimaks õnneks seisis kapi peal just neid samuseid datlid, mida ma ennist nii hoogsalt kirjeldasin. Karpi avades unustasin ma elu enda ümber ja sukeldusin mõmisedes datlite kurku kühveldamisse. Minu datliõgimist jälgiv sõber teatas ühel hetkel, et ma peaksin neist jäätise valmis meisterdama. Raske südamega lõpetasin söömise ja panin pooliku karbi kohvrisse. Koju jõudes ostsin poest küll odavamaid datleid ja panin need üleööks likku, sest neid kullatükke ei raatsinud kohe mitte jäätisesse sisse segada, aga õnneks tuli datlijäätis sama maitsev kui minu lemmikud datlid. Kreemine, karamelline, tummine iirisejäätis, mis kadus sügavkülmast hetkega ning häbi mainida, kuid pool jäätisesegu kadus minu ja õe kõhtu juba soojana. Video jäätiseteost leiad SIIT.



Vaja läheb:

450 g vahukoort
2 spl fariinisuhkrut
1 vanillikaun
4 munakollast
1 spl viina
130g + 45g pehmeid datleid

1. Vala datlid kuuma veega üle ning jäta kööki üleööks seisma.
2.Kuumuta koort suhkru, kivideta datlitega (130g) ja vaniljekaunast väljakraabitud seemnetega 5 min. Seejärel vala segu blendrisse ja püreesta. Kalla püree lahtiklopitud munakollaste peale. Vala segu potti tagasi ja kuumuta madalal tulel samal ajal vispeldades, kuni segu muutub paksemaks.
3. Haki samal ajal ülejäänud 45g datleid väikesteks kuubikuteks.
4. Sega hulka viin ja datlid. Jäätisemasina puudumisel vala segu madalasse vormi ning lase sel kiiresti maha jahtuda. Seejärel pista sügavkülma. Käi iga paari tunni tagant segamas, kuniks jäätis on tahenenud.

Foto: Kristhel Vaht

Kõigile teadmiseks, et iga päev ärgates luban ma endale, et täna on see õhtu, kui ma koju jõudes taas ühe pika jutu oma blogisse kirja panen ja igal õhtul voodisse langedes naeran oma hommikuse entusiasmi välja ja teen uueks päevaks uue lubaduse. Retsepte, mida jagada, on nii palju, et teagi kust alustada ja loomulikult ei tule puudust ka kentsakatest seiklustest ega uutest toredatest projektidest!

Nädalavahetuse veetsin Stockholmis maiustades. Mõistsin seal olles, kui vähe ma selles linnas korralikult ringi olen jalutanud ning tegelikult pole isegi seal ühtki ööd veetnud, vaid mugavalt pärast pikka päeva kruiisilaevale tagasi sammunud. Sel korral proovisin kõik tänavad risti-rästi läbi tuuseldada ning ei jätnud kasutamata võimalust kõik võimalikke hõrgutisi suhu pista. Mina, suur jäätisesõber, leidsin endale kaks uut lemmikut: piparkoogijäätis ja kaneelirullijäätis! Mõlemad sobivad talvisesse õhkkonda imehästi (kindlasti leidub teisigi, kes ka talvel rõõmuga jäätist limpsivad). Hakkan nädalavahetusel  neid järele katsetama ning kindlasti jagan oma avastuste tulemusi! Täna aga liuglen mõtetes suvisesse aega tagasi ning jagan teiega üht hapukat torti, kus sidrun, laim ja tüümian käsikäes keelel lusti löövad. 

Foto: Kristhel Vaht

Vaja läheb (20-24 cm läbimõõduga kook) : 

Põhi:
175 g digestiivküpsiseid
80 g võid
Itaalia besee:
3 munavalget 
2,5 dl suhkrut
1 dl vett
Laimivõie:
300 g võid
1 dl suhkrut  
3 sidruni mahl ja koor
3 muna 
4 želatiinilehte
Tüümianitarretis:
4 laimi mahl ja koor
2 želatiinileht
6 värske tüümiani okas
2 spl suhkrut

1. Põhja jaoks purusta küpsised. Sulata või, lisa hulka küpsisepuru ja vooderda seguga lahtikäiv koogivorm. Aseta koogivorm külmkappi.
2. Sidrunivõi jaoks leota želatiinilehti 5 minutit külmas vees. Seejärel sulata vesivannil või suhkru, sidruni mahla ja –koorega. Lisa lahtiklopitud munad. Sega ühtlaselt vispliga, kuni segu pakseneb. 
3. Lisa paisunud želatiinilehed, sega ühtlaselt läbi ja lase sidrunivõidel täielikult maha jahtuda.
4. Tüümianitarretise jaoks nopi tüümianiokstelt lehekesed. Pane želatiinileht külma vette paisuma. Kuumuta potis laimi mahl ja koor koos suhkruga. Lisa tüümianilehekesed ning lase segul 5 min keeda, seejärel jäta jahtuma. Jahtunud vedelik vala küpsetuspaberiga kaetud ümmargusse vormi ja ning aseta sügavkülma tahenema.
5. Itaalia besee tarvis vahusta munavalged tugevaks vahuks.
6. Lase veel ja suhkrul potis keema tõusta. Lase suhkrukristallidel ära sulada. Keeda vee-suhkru segu, kuni moodustub siirupitaoline tekstuur, kuid ära lase siirupil karamellistuda. (Kel kodus termomeeter olemas, siis tuleb 115-kraadini oodata!)
7. Jätka munavalgete vahustamist ja vala samal ajal kuuma suhkrusiirupit vahu hulka. Vahusta nii kaua, kuni vaht on taas toatemperatuuril ning vaht on oma esialgse tugevuse taastanud. Suhkrusiirupiga vahustatud munavalgevaht on tugev ning kaunilt läikiv!
8. Sega jahtunud sidrunivõide hulka õrnalt munavalgevaht. Vala pool segust koogivormi, aseta peale tüümianitarretis, kata tort ülejäänud täidisega  ning aseta üleööks külmkappi.
9. Kaunista kook meelepäraselt!


Kes loo esimese osa maha magas, siis SIIN on võimalik end kurssi viia.

...hommikul ärkan reipana ning panen end valmis, et korteriomanikule deposiit ära viia. Süda tilkus verd seda summat üle andes, aga miski sügavalt sisimas ütles mulle, et toda naist võib usaldada ning homsest olen ametlikult kodutu staatusest lahti saanud. Õhtu saabudes sättisin end valmis, et minna võhivõõraga teadmata kohta õhtusöögile. Taaskord usaldasin härrat pimesi ja lubasin tal endale järele tulla, imestades, mis minuga ometi juhtunud on. Ju mõjub Dubai mulle kuidagi turvalisemalt, kui kõik ülejäänud sihtkohad, kuhu oma jala varem asetanud olen. Tol õhtul sain läbi ja lõhki tundma Liibanoni kööki. Laual oli mitukümmend külma ja sooja eelrooga, mida segamisi kahvliga mekkida. Kuna moslemid panevad toitu suhu vaid parema käega, siis on tavaline, et nuga kasutatakse harva ning siiski vaid toidu tükeldamiseks. Paljusid toite saab suhu pista ka näppudega. Juba jaanuarikuus sõbrannat külastades jäi mulle see kahvliga nokkimine külge, aga kodus seda ei maksa teha, sest emad-vanaemad küsiksid seepääle kohe, mis sa solgid kahvliga taldrikus. 

Kõige eredamad tähed menüüst olid minu jaoks imepisikesed frititud terved kalad, mida kutsutakse beebi-sardiinideks, vermicelli taignasse mässitud ja seejärel frititud hiidkrevetid, granaatõunakastmes peedisalat piinaseemnetega, grillitud baklažaani ja Halloumi juustu salat ning minu enda üllatuseks jätsid kõige sügavama mulje kuivatatud kirssidega täidetud väikesed lambalihapall, mis serveeriti jogurti, baklažaani ja piinaseemnetega. Üllatusin seetõttu, et üldiselt ma liha just ei armasta süüa. Loomulikult lõpetasid pikale veninud õhtusööma imemaitsvad magustoidud- halvaa juustukook pokaalis ning Osmalieh (vermicelli taigna vahel on juustulaadne veniv kreem, datlikreem ning see kõik on üle puistatud pistaatsia pähklitega ning üle valatud suhkrusiirupiga). Viimasena saabus lauale puuviljavaagen, mille ma kiirelt litšidest ja rambutaanidest tühjaks tegin.


Hommikul pakkisin taaskord kodinad kokku ja sõitsin taksoga uue elukoha suunas. Sättisin ennast sisse, võtsin oma lillevaasid, lilled ja muud ’koduse’ kraami kohvrist välja ning tundsin koheselt, et võõras tuba muutus soojaks turvaliseks ruumiks. Ei mingit kolimist enam, lubasin iseendale. Järgmisel hommikul teavitati mulle, et töökoht on minu ning nüüd on vaja oodata, et paberimajandus laabuks. See tähendas, et pidin veel paar nädalat ootama, enne kui saan tööle asuda. Naudin päikesepaistelist ilma, tutvun ümbrusega, ujun ja käin õhtusöömadel erinevate riikide kööke uudistamas. Vahepeal saan kirja, et esimese firma poolt on mulle tööviisa olemas ning pean riigist lahkuma, et uue viisaga siseneda. Hoian peast kinni, sest mina arvasin, et see pakkumine pole enam ammu jõus, kuna polnud neist ööd ega mütsi juba nädalaid kuulnud. Õnneks laheneb olukord paari päeva jooksul ning nad on nõus viisa tühistama. See aga tähendab, et minu uue viisa protsess võtab veel rohkem aega. 


Ühel õhtul läheme India tänavatoite mekkima. Armun esimesest hetkest Dahi Puri’sse-populaarne snäkk Indias, Pakistanis, Bangladeshis ja Nepaalis. Väike India seest tühi sai frititakse õlis, täidetakse maitsestatud vedeliku, tamarindi tšatni, chilli, kartulite, sibulate ja kikerhernestega. Seejärel valatakse peale magus jogurt, hakitud koriandrilehed ja krõbe nuudlipuru. Iga amps mahub korraga suhu, kus kõik need maitsed ja erinevad tekstuurid plahvatavad- magus, hapu, vürtsikas, soolane, krõbe, pehme, külm ja kuum. Järgmiseks proovin juurvilja samosa’t, mis tiritakse tükkideks, kaetakse kikerherneste ja veidi vürtsika kastmega. Taaskord viib keele alla. Järgmisena saan maitsta chikoo ehk sapodilla jäätisekokteili. Viimane on populaarne puuvili nii Mehhikos, Kesk-Ameerikas kui ka mitmes Aasia riigis. Maitselt meenutab samal ajal pirni, avokaadot ja kiivit. Kaasa saan India-pärased grillvõileivad ja mangokreemi magustoidu. Järgmine päev asun umbuslikult võileiva kallale-pole just suurim kolmnurkvõileibade fänn. Aga taaskord pean tunnistama, et eksisin päris rängalt. Selle võileiva vahele oli suudetud panna nii palju maitseid ja tekstuure, et aeglustasin silmapilkselt söömist, et see liiga kiiresti otsa ei saaks.

Hommikul ärkan selle peale, et konditsioneer teeb meeletut lärmi. Tunnen, nagu keegi seisaks tolmuimejaga mu kõrvalesta peal. Kaks ööpäeva kannatan, kuid selleks hetkeks on närv must ning hakkan lahendusi otsima. Laed on mu toas väga kõrged ning tooli peal seistes laeni ei ulata mitte mingil moel. Varun voodi peale kõik esemed, mille peale saab seista, et neist torn ehitada. Prügikast öökapile kummuli, katan selle oma teise kokaraamatuga, neli vetsupaberirulli peale, need katan oma esimese kokaraamatuga, seejärel järgmised vetsupaberirullid ning viimasena asetan peale oma ehetekarbi. Haaran Oma Maitse ajakirja, teibi, käärid ja astun värisedes ühe jalaga oma aretuse peale. Kui ma sealt alla peaksin kukkuma, siis päris kindlasti saab see väga valus olema. Katan edukalt möirgava augu ajakirjaga ning magan edaspidi nagu mesikäpp talveunes Oma Maitse vastu vahtimas.


Alustan tööd 15. märtsil. Minu esimese nädala ülesandeks on välja mõelda šokolaaditrühvli kollektsioon. Nimelt on tolles firmas väga maitsvad ning visuaalselt äärmiselt kaunid soolased ampsud, canaped jm ’finger food’, aga magusa pool jääb mitu astet alla poole. Lopergused pokaalimagustoidud ilma kaunistusteta ning "päevinäinud stiiliga" puuviljaviiludega kaetud korvikesed. Minu ülesanne on magusamenüü viia soolase menüü tasemele, mis hetkel moodustab 80 % tellimustest. Minu esimene nädal kujuneb väga pingevabaks, loominguliseks ning lõbusaks. Iga hommik serveeritakse mulle chai ning midagi näksimiseks-puuviljad, omlett või midagi kolmandat. Mina mässan paar tundi erinevate trühvlitäidistega ning samal ajal toovad indialased mulle kõike head degusteerimiseks. Seejärel võlub keegi välja klaasitäie värsket arbuusimahla ning mul palutakse maha istuda, et lõunat süüa. Vahel lähevad noormehed lausa kaklema, kes täna "chefile" lõunasööki teha saab. 

Pean tunnistama, et mind poputatakse nagu printsessi ning pärast seda, kui keegi leidis minu raamatuesitluse video, muutus olukord veel naljakamaks, sest nüüd on neil veel suurem au minuga koos töötada ning küsivad nalja pärast igal hommikul autogrammi... Esimesed nädalad olen üks ärahellitatud peakondiiter, kellele tassitakse päevad läbi head ja paremat degusteerimiseks ning kellel on käepärast kõik kõige paremad toorained ning võib köögis korraldada, mida hing ihaldab. Sellist köögikeskkonda pole mina veel eales näinud ning veel vähem sellest osa saanud ja pean mainina, et ma ei kurda sugugi. Olgugi, et 29-kraadises köögis šokolaadi tempereerida ning selles veel trühvleid veeretada on üsna võimatu missioon ning ma tunnen, et ma väärin medalit nende jõupingutuste ees, sest kõik see šokolaad sai tempereeritud ja 12 erineva täidisega trühvlid saidki ritta seatud: 

Sidruni-besee, Oreo, Granadilli, Cookie dough, Pistaatsia-vaarika, Mandli-aprikoosi, Metsapähkli pralinee, Kohvi-makadaamia, Kreeka pähkli-datli, Maasika-juustukoogi, Mango-kookose ja Brownie-kirsi

Vahepeal küpsetan poistele lõunaks ka mõne suurema koogi. Nimelt on nad väga vaimustunud kõigest, mida ma köögis kokku segan. Ilmselt on need maitsekombinatsioonid neile üsna uudsed ning seetõttu käivad aga piilumas, ega miskit kuskilt üle pole jäänud. Kui mõni proovitrühvel taldrikule söömiseks on pandud, siis lõikavad nad selle vennalikult imepisikesteks tükkideks, et kõik ikka maitsta saaksid. Nende siirus ning hommikust õhtuni naeratus näol olek muudab kõik päevad veelgi päikselisemaks. Kes oleks võinud arvata, et ma nõnda hästi sellisesse seltskonda sobida võiksin. Vahel üllatan iseennastki…


Ühel neljapäeval helistati mulle kontorist ja teatati, et pean Omaani sõitma, sest minu viisa on aegumas. Meenus väljalennu saade: jooksin koju passi järele, jõin veel kiire kohvi sõbrannaga ning tõttasin lennujaama, et Omaani lennata, seal paar tundi oodata ja seejärel tagasi sõita. Selle protseduuri tagajärjel sain ma taas 30 päeva pikendust uue turistiviisa näol. Olgugi, et lend kestab vaid ühe tunni, siis jõudsin tagasi alles kell 6 hommikul. 


Järgmine päev oli aeg proovida Lõuna-India mereanni restorani. Laud oli täis kalasid, hiidkrevette ja muud head-paremat, kõik erineval moel valmistatuna. Alates esimesest ampsust mõmisesin nagu väike rahulolev beebi. Mis ma suhu pistsin, sellest mitte ühti aru ei saanud, sest taaskord olid need maitsed minu jaoks midagi täiesti uut ja ma veel arvasin, et olen piisavalt palju ringi rännanud ja erinevaid toite degusteerinud, et minu maitsemeelte erutamine on raskendatud. Tuleb välja, et ma lihtsalt polnud õigetesse kohtadesse sattunud. See ongi üks suur Dubai võlu- absoluutselt kõik kõige paremad autentsed toidukohad on esindatud, kuna siin elab säärane maailmakodanike virrvarr. Ning kuna India on kiviviske kaugusel, siis on siia end sisse seadnud väga paljud India kuulsad toidukohad. Indialaste oskus mereandidest säärased road valmistada on midagi uskumatult kaunist-ma ei liialda, kui ma ütlen, et mul tulid külmavärinad ihule. Kõik maitses nõnda hästi ja loomulikult ka magustoidud ei jätnud kumbagi külmaks. Koju jõudes nägin, et turvamees, kes tihtipeale krõpsu krõbistab süüa, istub täna kuidagi nukralt laua taga. Lippasin poodi ,haarasin mitu pakki krõpsu ja külma Coca-Cola purgi ning viisin need härrale nosimiseks. Mehe silmad lõid särama ning tänusõnad ei tahtnud lõppeda. Proovis mulle kaasa anda oma poolikut smuutipudelit, sest muud tal parajast käepärast polnud võtta. Soovisin talle hääd krõbistamist ning lipsasin lifti.

Ühel päeval tööle tulles tabas mind metroojaamas ootamatu üllatus. Meestel ja naistel, kel kotis nutitelefon, paluti kaks rivi moodustada ning politseinikud võtsid üks haaval kõigi telefonid, otsisid läbi foto- ja videogalerii ning Whatsappi ajalood. Nimelt otsisid nad pornograafilise sisuga videosid, mis teadupärast on Dubais keelatud. Huvitav, kuid üsnagi häiriv privaatsust rikkuv kogemus. Nii mõnigi kutsuti hiljem kõrvale ning neile kirjutati kohe trahv välja. Oleksite pidanud nägema nende meeste ja naiste häbi täis punaseid nägusid…





Minu uueks ülesandeks tööl on luua gurmeevahukommide menüü. Erinevad täidised, marjad, pähklid ja kõik muu säärane peab vahukommi sisse ära mahtuma. Kuidas täpselt, seda ma veel ei tea, aga selle tehnoloogia arendamiseks on mul aega täpselt 5 päeva.

Seniks aga jagan teiega vahukommi retsepti, mida saab vastavalt oma maitseeelistustele muuta. Retsept on munavaba, nii et želatiini asemel agaragarit kasutades muutuvad vahukommid veganitele sobivaks. 

Vaja läheb:
70 g vaarikamoosi
40 g sidrunimahla
12 lehtželatiini
300 suhkrut
2 spl glükoosisiirupit
1/2 tl soola
Peotäis hakitud pistaatsiapähkleid
1 spl roosivett

2 spl maisitärklist
2 spl tuhksuhkrut

1. Pane želatiini lehed külma vette paisuma. Kuumuta pliidil vaarikamoos, sidrunimahl, suhkur, glükoosisiirup ja sool. Lase segul keeda kuni 118-kraadini.
2. Vala siirup kaussi ja mikserda segu 10 minutit, kuniks see meenutab munavalgevahtu. Mikserda hulka pistaatsiapähklid ja roosivesi.
3. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud ning võitatud koogivormi.
4. Sega omavahel maisitärklis ja tuhksuhkur. Sõelu segu vahukommimassi peale ja oota vähemalt 5 h enne lahti lõikamist.
5. Kõige lihtsam on lahti lõigata tuli kuuma noaga. Kui sobiva suurusega kuubikud on valmis, siis sõelu ka külgedele tärklise-suhkru segu, et kommid ei kleepuks.
6. Säilita komme õhukindlas anumas toatemperatuuril.

 
Jõuan Istanbuli kesklinna 7 ajal hommikul, seljas must abaya, olles 24 h magamata ning pärast väikest hommikusnäkki lennujaamas ning kiiret vastlapäeva blogipostituse kirjutamist, tunnen end üllatavalt reipana. 
 

 
Jalutan poolteist tundi Taksimi väljaku ümbruses, kui järsku märkan taamal lähenevat lumetormi. Ma pole kunagi midagi sellist näinud- hallid lumekeerised liikusid minu poole ülihelikiirusel, mina aga vaatan värisedes oma rõivaid. Aga on juba hilja, sest mina olen üleni lumine ning võitlen vapralt värisedes tuulega, mis mind vastu maad tahab suruda. Otsin oma hädises rõivastuses peavarju, et hetkega jäätunud jäsemed taas üles sulatada. Abaya, õhuke nahktagi ja väikesed saapad jalaotsas ei ole just parim vorm lumega võitlemiseks. Ja pooletoobine nagu ma olen, ei pannud ma jalga mõistagi sukapükse, vaid minu jalgu ümbritsesid õhukesed poole reieni ulatuvad sukad. Ostan esimesel võimalusel poest endale kampsuni ning üritan leida sobiva koha hommikusöögiks, sest kell on juba lähenenud üheteistkümnele ning minu seest on kadunud soov sellise lumega turisti mängida. Astun kohvikusse oma jääkuubikuid meenutavate varvastega ning jäätunud kulmudega ning palun lauda radiaatori kõrval. Järgmine tund aega kallistan ma ühe käega seda soojust välja andvat raudmoodustist ja teise käega söön Türgi hõrgutisi. Järsku avastan, et lumetorm on möödas ja mina tunnen end taas piisavalt inimese moodi.
 

 Lähen ostan lohutuseks mitu kotitäit baklavat ja nosin neid suussulavaid maiustusi mööda kitsaid ja äärmiselt libedaid tänavaid liigeldes, kuniks süda läheb pahaks. Viimati sõin baklavat Türgis 2 aastat tagasi ja loomulikult oli mul vaja kõik need maiustused korraga nahka pista, sest olin unustanud, kui väga mulle värske, ohtralt pistaatsia pähklitega õnnistatud baklava maitseb. Sõidan seejärel taksoga vaatamisväärsuste suunas, et Hagia Sophiale ja Sultan Ahmedi mošeele pilk peale visata. Minu õnnetuseks näen minarette imetledes taas seda hirmsat vaatepilti-järgmine tormilaine liigub veelgi kiiremini minu suunas. Lõdistan lõugu ja teen ruttu telefoniga paar pilti mälestuseks, enne kui mu nutitelefon külma tõttu  pildi tasku viskab. Värisen, köhin ja tunnen, et kopsupõletik on hetke pärast kohal. Võtan takso ning jätan seekord Istanbuliga hüvasti. Ehk mõni teine kord...parema ilmaga, mõtlen ma ning sõidan läbi lumetormi ning liikluskaose lennujaama poole. 
 
 
Taaskord kitsasse lennukisse istudes tunnen, et järgmised 12 kuud ei kavatse ma ühtegi pikemat reisi ette võtta, ei lennates ega bussiga sõites. Jäsemed on kanged kui kangid ning tunnen, et kõik sooned on kinni kiilunud. Jõuan öösel Dubaisse, ootan mitu tundi passikontrolli järjekorras, seejärel oma kadunud kohvrit ning lõpuks ometi võin takso peale istuda. Eurooplane abaya seljas tähendab taksoreguleerijale kõrgemast klassist reisijat ning minu ette tuuakse must Lexus, mis loomulikult tavataksost kordades kallim on. Palun tusaselt harilikku helekollast automobiili, sest väsimus on võimust võtnud ning kurnatuna muutun ma kole kurjaks.
 

 Kell seitse hommikul sõbranna korterisse sisenedes tunnen, et ma pole aastaid nii väsinud olnud ning uinun sekunditega, sest magamata tunde on kogunenud rohkem, kui ühel inimloomal vaja oleks. Hommikul lepin veel ühe uue intervjuu aja kokku, olgugi et töökoht on juba olemas. Intervjuu möödub nagu lepse reega ning tunnen, et tegemist on ideaalse tööpakkumisega. Lepime kokku proovipäeva ning alustan seejärel korteriotsingutega, mis tuleb välja, polegi nii lihtne tegevus. Peale mitut telefonikõne mõistame, et esiteks on korteriomanikud äärmiselt rassistlikud ning teiseks, et paljud välja valitud korterid juba uue üürilise leidnud. Minu lemmikküsimus kõlas nõnda-ega te ometi mustanahaline pole ? Tuli välja, et Bulgaariast pärit omanik mustanahalisi oma valdustes näha ei soovi. Pole probleemi, olen valge kui lubi. 
 

Esmalt vaatame tuba villas, mis toob külmavärinad seljale-siin ma küll oma elupäevi veeta ei soovi. Tühi valge tuba päevinäinudvoodi ning iidse kopitanud haisuga ruum jätab lootusetu mulje. Ka villast metrooni jõudmisega on raskusi-viimane on nii kaugel, et sõbranna on vahepeal päikesepiste saanud. Mina utsitan teda aga takka-vaja uus korter üle vaadata. Dehüdratsioon likvideeritud ning suundume järgmisesse korterisse. Tegemist on heas asukohas teenijatoaga-tuleb välja, et toas pole akent. Pole hullu, mõtlen endamisi, sest nagunii käin seal magamas ja plussina oli korteri bassein imelise vaatega. Kujutasin ette, kuidas sääl päikeseloojangu ajal liguneda oleks. Korterist välja astudes on meel veel positiivne, aga mida rohkem aknata toale mõelda, seda hullem see kontseptsioon tundub. Dubais elada pimedas koerapuuris, see ei näi õigena.
 
 
 Päevad mööduvad kiiresti ning õige pea olen täiesti omapea, ilma sõbranna ja koduta. Tutvun kaheldava meesterahvaga, kes tuttava tuttavana tundus enam vähem usaldusväärsena, aga võta näpust-peagi mõistan, et tema prioriteediks ei ole mitte mulle korteri leidmine, vaid minust endale tüdruksõbra tegemine. Vanusepoolest kõlbaks ta mulle isaks ja pean tunnistama, et vanemad india härrad ei ole üldse kohe minu tüüpi, olgugi et elanud oli ta pea kogu oma elu Londonis. Sell viivitas meelega korterite näitamisega, pakkudes ’siiralt’ oma sohval ööbimise varianti. Küsis juba eos, kas joon hommikuti kohvi või teed ning kas ta peaks värskeid mune varuma omleti tarvis. Jooksen kabuhirmus metroosse ning mõtlen, et säärast libekeelt ei soovi ma küll enam kunagi kohata, kuigi saatuse tahtel me pea kuu pärast taas üksteist pentsikus olukorras silmame.Ja nii ma avastangi end ühel õhtul kodutuna ning et mitte palmi all magada, võtsin ette suvalise hotelli ja broneerisin endale toa. Pakkisin oma kodinad kokku ja astusid takso peale. Kiirustades unustasin Tripadvisorist hotelli kohta tagasisidet uurida ning seetõttu avastasin enne lahkumist, et olin suutnud valida Dubai kõige kuulsama prostituutide keskuse. Mitte ükski tagasiside pole positiivne, pigem oli üks arvustus teisest hullem, aga enam polnud midagi teha. Kohale jõudes mõistsin eelnevate külastajate õudu-juba ukse ees seisis rivi Nigeeriast pärit prostituute, kes teadupärast tulevad paariks kuuks Dubaisse, töötades maailma vanima ameti peal, et saadud tulu eest soetada esemeid, mis Nigeerias pole saadaval ning need seal kallimalt maha müüa. Äriidee missugune, kas pole ? 
'''''''''''''''''''''
Hotelli vastuvõtu juures märkan kolme klubi ust, kuhu mehed on end juba ritta võtnud. Näen ukselt, et sissepääs on umbes 20 €. Seest leiad suure valiku neidusid, kelle seast endale kaasa võid välja valida. Õnneks hotell külastajatel kaasasid tuppa kaasa võtta ei lase, sestap kutsutaksegi kohta pick-up pointiks. Tuled, valid ja lähed partneriga oma teed. Seisan oma kohvritega liftis. Tänan jumalat, et standardtoad olid välja müüdud ja mind paigutati klass paremasse tuppa. Kõrval seisev ülekaaluline kuldsete kaelakettidega india päritolu meesterahvas vaatab mind meelalt ja küsib seejärel: Hey, chickita! So watcha room number is ? (Hei, näkk! No mis sinu toanumber ka on?) Vabandan viisakalt ja mainin, et see pole tema asi ja soovin talle kena õhtu jätku. Tuppa jõudes rahunen maha, viimane pole üldse nõnda hirmus, kui kõik all korrustel toimuv, ainult bass kolmest klubist kostub üsna kenasti minu voodisse ning enne kella nelja see sumin ei vaibu. Järgmisel päeval on mul vaid üks ülesanne-leida endale elamiskõlbulik peavari. 
 
 
Hakkan varahommikul kuulutusi lappama ning silman lõpuks midagi sobilikku imelises asukohas mereääres, metroopeatuse lähistel, kuid kahjuks on tuba saadaval alles 4 päeva pärast. Käin siiski kohal, tutvun omanikuga ning vaatan, et tuba vastaks ikka internetikuulutuses kirjeldatule. Toa broneerimiseks nõuab Iraani neiu minult deposiidiks ühe kuu üüriraha, mis ei ole üldse väike summa. Otsustan ühe päeva seedida, sest mulle meenus jutt, kuidas Dubais deposiitidega nahka üle kõrvade tõmmatakse. Nimelt näitab omanik sulle oma eluruume, mida ta tegelikult ei kavatsegi välja üürida, küsib suure summa ettemaksuks ning lahkub siis veidikeseks ajaks riigist ning sina, vaene sisserännanu, ei kuule omanikust ega oma rahast enam eales. Tagasi hotelli jõudes mõistan, et sellises tümpsuvas toas ma end ees ootavaks proovipäevaks välja ei puhka. Teen viimasel minutil broneeringu, vaat et lausa üle tee asuvasse uhiuude ilusasse hotelli ning tarin jalgsi oma 2 suurt kohvrit järgmisesse elupaika. 

Tuppa jõudes vallutab mind tõeline hingerahu. Nii vaikne, hästi lõhnav, puhas-viskan peale pikka vannis käiku pehme valge hommikumantli selga, panen kokariided koos visplite, termomeetrite ja spaatlitega kotti, lootes siiralt, et minu rändtsirkuse päevad lõpevad pea, ning uinun sügavalt, et päikesetõusu ajal köögi suunas sammuda. Hommikul tööjuurde sisse astudes tõmbub seest pisut kõhedaks, sest mul pole õrna aimu ka, kuidas tänane päev välja hakkab nägema. Tutvun köögipersonaliga, mulle serveeritakse kiiresti aurav chai ning tuuakse hommikusnäkk. Seejärel antakse minu ’käsutada’ üks vaikne indialane. Varsti mõistan, kuidas tööpäev välja nägema hakkab. Mina küsin, kust leian suhkru ja indialane mitte ei näita, vaid jookseb suhkru järele ja mõõdab õige koguse veel peale kauba välja ka. Sama käib kõige muuga-nõudepesu, toiduainete välja mõõtmine, kokku segamine, sulatamine ja muu säärane ei kuulu minu tööülesannete hulka. Mina hoopis dikteerin ja teen need kõige tähtsamad viimased spaatlitõmbed kausis. Vahepeal serveeritakse mulle arbuusikuubikud, seejärel on aeg lõunat süüa. Indialased kogunevad oma karritaldrikutega, et see näppude abil sekunditega suhu pista, mina aga naudin oma küllalt läänelikku taldrikutäit, mis mulle minu teadmata valmistati. 
 
Kella neljaks on magustoidud, trühvlid ja muu magus valmis ning ootavad laual omaniku saabumist. Araablasele kohaselt härra hilineb, kuid õnneks õige vähe. Maitseb igast magustoidust veidikene, tänab mind ja lahkub. Mõtlen endamisi, et mis nüüd siis edasi saab. Peakokk annab teada, et mulle helistatakse 4 päeva jooksul. Mina aga jalutan rõõmsalt ning rahulolevalt koos Sri Lankalt pärit noormehega metroojaama poole, et hotellis jalad seinale visata. Tuppa jõudes avastan, et armas teenijapoiss on minu väikese õe kingitud jänesele rätikutest elevandi istmiku alla voltinud ning selle rõõmsalt vandile selga istuma sättinud. 
 
 
Puhkan pisut ning otsustan hotelli restorani sööma minna. Tuleb välja, et olen seal ainus külastaja, aga see mind ei heidutanud-saabki kiiremini toidu lauale. Tellin lambaliha biriyani, mis viib lausa keele alla. Järsku ilmub minu lauale coca-cola. ’Maja poolt’-vastab manager. Pärast säärast toiduhunnikut suurt magustoitu ei taha tellida ning küsin, kas midagi väikest menüüs ka leidub. ’No problem’ kõlab vastuseks ning mulle tuuakse lauale kuulus india magustoit Gulab Jamun ning hiljem saabub veel uhke puuviljasalat. Kõik taaskord maja poolt. Heast ja paremast kõht täis, uinun oma sulepatjade vahel ning ärkan järgmisel päeval alles kell 17.00 õhtul.

 
 Magasin ’kõigest’ 16 h jutti-kodutuna ulualuse otsimine, bordellis ööbimine ning kurnav proovipäev olid mind nii ära väsitanud, et üks pikk uni kulus marjaks ära. Viskasin kleidi selga, endal padjanägu peas ja juuksed pisut liiga sasised, ja sammusin sellest hoolimata lähedal asuvasse prantsuse ketti kuuluvasse kohvikusse. Menüüd lapates mõtlesin, et luban endale täna midagi eriti hääd, olgugi et rahakott seda hetkel ei lubanud. Vuristasin oma soovid pisut hoogu sattudes ette, mille peale ettekandja teatas, et härra eemalt palus edasi öelda, et minu arve on juba tema poolt ette tasutud. Mis nii viga söömas käia! Terve õhtu püüdsin arvata, milline härrane minu õhtusööma eest nüüd tasus. Ma olin ümbritsetud vanaisa eas indialastest, kes mulle kõik meelalt naeratasin. Kartsin, et kohe-kohe mõni neist mu lauale läheneb. Selle peale saabus teenindaja minu salajase arvetasuja telefoninumbriga ning küsis, kas sooviksin enda numbri vastu saata. Teatasin, et jätaksin enda numbri saatmata ning palusin edasi öelda, et ma kindlasti helistan... Hiljem saabus teenindaja uuesti mureliku ilmega ning mainis alandlikult, et härra hakkab juba lahkuma, aga ei soovi ilma minu numbrita minna. On vast järjekindel sell, mõtlesin ma. Hetke pärast saabus aga minu ette valges ürbis emiraadi päritolu härrasmees, kes end viisakalt tutvustas ning vabandas, et minu õhtusöömat segab ning küsis, kas ma järgmisel õhtul temaga õhtusöögile tuleksin. Kuna mul oli tol hetkel Dubais täpselt null sõpra ning tundsin end pisut nurka suruta, kuna too kõik minu, suure isuga neiu, road kinni maksis, siis nõustusin. Välja minnes palusin endale take-awayna ühe viilu kreemjat rabarberikooki, mis meenutas täpselt minu armsa ema küpsetatud varianti. Tõmban rahakoti välja ja tuli välja, et ka see oli kinni makstud. Lõbusas meeleolus liuglesin hotelli, et taas oma patjade hunniku vahel kooki nosides uinuda...küll maitses hästi see viiluke! JÄTKUB...
 
Loomulikult ei jää postitus ilma retseptita. Jagan teiega kevadiselt värskeid sidruni-besee trühvleid, mis leiavad koha ka uues magusamenüüs Dubais kõrvuti ülejäänud 12 trühvli sordiga, nii et kõik emiraadi elanikud saavad neid samu šokolaadikomme koju tellima hakata. 

Vaja läheb (u 30 tk):

200 g valget šokolaadi
200 g toorjuustu
1 sidruni riivitud koor
2 peotäit purustatud beseed (valmis beseed või valmista 2 järele jäänud munavalgest ise besee)

Sidrunikreem:
50 g sidrunimahla
30 g suhkrut
50 g võid
2 munakollast
1 spl maisitärklist

katmiseks valget šokolaadi

1. Sidrunikreemi tarvis kuumuta potis sidrunimahl, suhkur ja või. Sega omavahel munakollased ja maisitärklis. Vala segu potti, samal ajal vispeldades. Kuumuta kreemi kuni see pakseneb, seejärel lase maha jahtuda.
2. Sulata vesivannil valge šokolaad, seejärel sega hulka toorjuust, sidrunikreem, sidrunikoor ja beseepuru (jäta veidi beseed kaunistamiseks).
3. Lase täidisel sügavkülmas veidi taheneda. Seejärel vormi sobiva suurusega pallikesed ja aseta 30 minutiks sügavkülma.
4. Kasta pallid sulatatud šokolaadi sisse ja jäta aseta külmkappi tahenema. Kaunista meelepäraselt ja asu maiustama!